Elu peale imet....

Igal hommikul küsin Helverilt, et kuidas ta magas. Varem vastas ta nii:
¤Pole mõtet rääkidagi
¤Natuke vist magasin ka
¤Väga halvasti
¤Pool ööd olin üleval
Ja nüüd on tema vastused sellised:
¤Ideaalselt
¤Väga hästi
See tõeliselt rõõmustab mind, sest ta on viimased aastad väga halvasti maganud. See operatsioon, mida ei teinud inimkäed, oli väga edukas!!! Tänu Jumalale!
Lisaboonusena on veel see, et ta tunneb nüüd ka lõhna paremini!

Täna mõtlesin, et laste kasvatamine on nii suurel määral vanemate kasvatamine. Täna oli üle hulga aja selline päev, kus ma pidin mehehakatis Tobiast pidevalt korrale kutsuma. Nurgas seisis ta täna vähemalt 7 korda. Oi, kuidas tal on ideid oma süüst pääsemiseks!
Tema on laps. Temal on lubatud olla lapsik. Mina olen ema ja minul on lubatud olla emalik. Missugust tohutut rahu vajab üks ema süda, et hakkama saada lapsikustega ja olla ema.

Täna Helver üllatas mind. Saabus õhtul trennist ja tal olid minu jaoks:
¤Lilled
¤Kaart
¤Kook
¤Jook
¤Sokolaad
Meil polnud isegi ühtegi probleemi, mille kinnimätsimiseks sellised asjad ideaalselt sobiks. Lihtsalt niisama mõtles mind rõõmustada. Vat´ selline mees on mul.

Homme saab Aaron 7 kuuseks. Me oleme ta igakuiseid sünnipäevi igatemoodu tähistanud:
¤Perega
¤Paljude külalistega
¤Väheste külalistega
Seekord teeme isemoodi. Tähistame Helveriga kahekesi. Lapse jätame vanaemale ning ise läheme kohvi-kooki sööma. Ülbed vanemad ikka!

Mulle väga meeldivad igasugused isetehtud toidud. Sain ühe igavese juraka kõrvitsa. Helistasin ja küsisin Jaanalt retsepti. Seda mulle ei antud, vaid selle asemel tehti üllatusvisiit minu koju, võeti ära mu kõrvits ning paluti õhtul purkidele järgi tulla. Rõõm sellistest headest inimestest!
No jah, kõrvits on mul siis tehtud.

Nii, et elu peale imet läheb hästi, isegi toredasti....

TÄIELIK POMMUUDIS!

Me oleme nii rõõmsad ja elevil!!! Aga otsast peale siis ...
Helveril on raskusi magamisega. Ta käis paar nädalat tagasi Tartus une-uuringutel. Ta magas seal terve öö atribuutika embuses. Igasugused andurid olid tema pea, keha ja ka jalgade külge kinnitatud.
Tuli välja, et tema nina vasak pool on kõvasti kitsam kui parem. Ning öösiti tekib lämbumisoht, kuna õhk ei saa vabalt läbi nina liikuda. Samuti vaadati üle ka tema mandlid, mis vajavad operatsiooni, kuna on põletikulised (kroonilise välimusega). Nina operatsioon pandi tänaseks, ehk 9. novembriks ning mandlioperatsioon 18. jaanuariks 2010.
Helver ei talu eriti hästi valu. Tema õnneks ei ole isegi hambavalu talle tuttav, sest ta hambad lihtsalt ei vaja parandamist. Ja nüüd siis selline asi. Kaks väga ebameeldivat operatsiooni.
Kunagi varem olen ma oma blogis kirjutanud, et olen näinud paljusid imesid, mis Jumal on teinud ja mis on kohe juhtunud. Palavikud, valud ... on kadunud hetkega.
Usun, et Jumal on aidanud ka mitmetel rasketel operatsioonidel edukalt kulgeda. Aga Jumal on Suur ja tema armastus meie vastu on nii Tohutu. Jumalal ei ole raske vastata meie palvetele.
Me palvetasime kodugrupis Helveri nina ja tervise pärast. Palusime, et ta nina oleks õiges suuruses mõlemalt poolt. Ma ei palvetanud, et operatsioon läheks hästi. Ei. Ma palusin, et Jumal tervendaks ja operatsiooni ei oleks vaja. Mõned sõbrad lubasid ka veel palvetada.
Laupäeva õhtul palvetasime veel kahekesi koos Helveriga. Lapsed juba magasid. Peale palvet ütles Helver, et õhk käib nüüd ninast palju paremini läbi kui varem.
Minu südames oli usk, et ta on terveks saanud.
Aga kontrollida seda me ise ju ei saanud.
Kui suurepärane on see, et me pole iial üksi oma mures ega ka valus. Meil on nii kindel seljatagune.
Terve tänase hommiku sain „pöialde hoidmise“ asemel hoopis palvetada. Ja samas ma tean, et oleme Jumalale tänulikud ka siis, kui tuleks teha operatsioon. Usun, et ka siis valvab ja juhib Ta arstide käsi.
Helveri vend ja üks trennikaaslane olid sellel operatsioonil käinud ning see kirjeldus oli õudne. Peitliga taotakse su nina õõs õigesse suurusesse ja õmmeldakse ning nina topitakse imavat materjali täis. Loomulikult tuleb verd neelata ja haiglas tuleb siis vastavalt 2-5 päeva viibida.
Härra patsient istus juba veidras ootesaalis, kus olid mõned operatsioonile minemas ja teised tulemas. See ei olnud just meeldiv koht oma järjekorra ootamiseks. Verekausid inimeste ees ja lõhkilõigatud ninad ja veel viimaseid minuteid terved ninad.
Helveri sõnul tundis ta, et temas on suur rahu ja millegi pärast tundis ta, et on pigem kõrvaltvaataja, kui ise noa alla mineja. Ta isegi julgustas teisi värisevaid-nutvaid ootajaid ja tulijaid ning viskas nalja. Haigla riided olid seljas, lint ümber käe ja vereproovgi juba antud.
Pooltäidetud paberid arsti lauale asetatud, ajas Helver oma nina arsti juures õieli ja arst vaatas pabereid ja nina. Nina ja pabereid. Pabereid ja nina.„Härra, aga teie nina vasakpoolsed rinogrammid on normi piires, ninaleid on tavapärane. Siin ei ole kirurgil midagi teha!“ Ei ole midagi teha!
Pärast seda sai Helver kuulutada, et ta on usklik mees ja Jumal tegi ta nina terveks. Arstid, med-õed ja teised patsiendid ei osanud selle peale midagi öelda. Paberid näitavad üht ja fakt nimega NINA, näitab teist.
Helver palus, et nad vaataksid ka põletikulised mandlid üle. Arst üllatus jälle. „Teil on ideaalsed mandlid. Suuneel on tavapärane, tonsillid puhtad, pehme suulagi ja kurgunibu muutusteta. Kui teiesugused inimesed hakkavad operatsioone nõudma, siis peaks terve Eesti bussidega siia kohale sõidutama. Te olete täiesti terve!!!“
Ja mõlemad operatsioonid jäeti ära! Kõik diagnoosid, mis arst oli 2 nädalat tagasi pannud, olid kadunud!!
Helver helistas mulle ja seda rõõmu on raske kirjeldada. Meil on paberid tõestamaks selle ime tõesust. Ime on ju kahekordne – nina ja ka mandlid on korras. Kõik on must-valgel kirjas. Isegi kahtlejal ei ole võimalik kahelda. Need paberid tuleks raami panna, et me ei unustaks, mida Jumal meie jaoks tegi.
Nina muutis oma kuju ja mandlid oma olemust. Nii ongi.

Küsisin Jumalalt, et miks ta seda tegi. Ta vastas ... armastuse pärast.

Tont

Taanielil oli lasteaia arenguvestlus. Kasvatajad tulid koju ja puha. Sõime koos õhtust ja vestlesime Taanielist. Temast on alati rõõm vestelda.
Lasteaiaga seoses on mul olnud mõned kartused. Näiteks: kui tuleb volbriöö või nõidadeöö, siis lapsed peavad ennast nõidadeks kostümeerima ja nõialaule laulma. Minu meelest ei ole selles mitte midagi toredat ega vahvat. Minu lähedalt on 2 inimest nõiandusega jännanud ja see on kõike muud kui tore. Täiesti ebatore ja lausa jube. Võin ju mõelda, et see on nali, aga kui nali ei ole naljakas, siis ta ju ei ole nali või mis.
Teine asi on see päkapikundus. See läheb pigem sinna absurdivaldkonda minu puhul. Taaniel teab, et kõik, mis ma ütlen, on tõsi. Ma ei valeta talle kunagi mitte midagi. Kui tema jääb koju ja mina lähen ära, siis ma ei ütle, et ma lähen poodi, kuigi ise ei lähe.
Ja kui lasteaed hakkab väga tugevalt päkapikunduse juttu rääkima, siis pean ma ju sama juttu rääkima.
Vaevalt, et väga paljud vanemad kunagi millelegi sellisele isegi mõtlevad, aga mul on suuri raskusi valetamisega või isegi luiskamisega. Mul endal on toredad mälestused päkapikkudest ja Helveril samuti. Aga kuidas ma räägin, et päkapikk (pole olemas) tuli läbi akna (ei tulnud) ja pani (tema ei pannud, mina panin) kommi sussi sisse? Samas on ju kahju midagi toredat lapselt ära võtta...
Aga lasteaia juurde tagasi tulles...Arenguvestluses oli üks teema, mis küsis ka kogudusliku kuuluvuse kohta. Mõtlesime, et rabame neid oma kristlaseks olemisega, aga tuli välja, et üks Taanieli kasvataja on kristlane. No lahe ju!
Kasvataja rääkis, et nad räägivad pühadest, jõuludest ja ülestõusmispühadest ning on olnud juhtumeid, et vanemad võtavad lapsed lasteaiast ära, kuna ei taha, et lapsi usujutuga rikutakse.
Vene aeg on eestlase isegi teadmiste ees kartma pannud.
Me ikkagi võiksime ju teada, kes on Jeesus ja millal elas ning mis tegi. Ta ei ole ju Pipi Pikksukk, kes on väljamõeldis. Ta on ju puhas ajalugu. Napoleonist esseed ei kardaks ju keegi. Aga see, et Jeesus paljude jaoks ka olevik on, ei muuda asja. Teada võiks ikka.

Nii et kõik kardavad tonti. Kelle tondiks on Volbripidustused, kellele Jeesusest rääkimine.

Metsik eestlane

Mis siis meie maailmas uut...Käisime Michael Jacksoni kontserti vaatamas. Teda ennast, nagu uudistest teada, küll ei olnud, kuid temaks üritajaid oli küll. Eestlane on nagu väike skumbria kilepakendis. Muusika oli vahepeal äärmiselt rütmikas, aga eestlase pea isegi mitte ei toksi muusika taktis kaasa. Noh, mul ja Helveril ikka, aga kuigi tegelikult oleks tahtnud ridade vahelt välja karata. Jacksoni muusika on ju äärmiselt kaasatõmbav. Lõpu poole, kui saal juba eriti kuumaks läks, võttis ka eestlase keha väikese võnke sisse. Oleme ikka hiiglama arglikud! Jana Kask laulis nii, et see oli täiesti uskumatu elamus, tagasihoidlikkusest ei jälgegi. Hingega. Hingega koos on ilus. See ei jäta kedagi külmaks. Teha kõike, mida Jumal me teele saadab, hingega. Näha kauget eesmärki ja tunda rõõmu. Tänasest hakkan hingega putru tegema, pesu pesema, tuba koristama...Kõik ei ole ju ainult suurtes asjades. Missugune kvaliteet, kui teha asju nn. südamest. Armastada oma peret ja Jumalat, ja tööd ja inimesi. Oleks ju super!
Ma mäletan, et mu elus oli mingi periood, kus ma tundsin, end nagu skumbria kilepakendis. Õnneks on see kammitsev kile ümbert ära kadunud ning olen vaba skumbria. Vabadus on nii hinges kui ka väliselt. Välise vabaduse ja uue loovuse annavad kindlasti ka lapsed. Lastevanematena me võime teha asju, mida enam ilma lasteta ehk nii vabalt ei teeks. Eile oli mul suurepärane võimalus valgete saabastega KÕRGEL laste ronimisatraktsioonidel turnida. Samas ka koguduses ülistuse ajal Taanieliga tantsida. Suurest rõõmust ja armastusest! Meil on ka, eelkõige tänu lastele, perebänd ja peretantsutrupp. Ooperilaulmisest ja loomaiaast ei hakka rääkimagi...
Ja lõppu ka väike Taanieli nali. Triin käis meil külas ja ütles, et oi Taaniel, et küll Aaron on sinu nägu. Taaniel mõtleb ja uurib Aaronit ja ütleb: Minu meelest küll ei ole. Aaron on öökulli nägu!

Tänased pirnid

Kasvataja rääkis, et täna oli selline lugu olnud lasteaias. Taaniel pikutas voodis ja ootas kramplikult und. Teised juba magasid. Taaniel sosistas, et tal on igav. Kasvataja ütles, et võta üks komm, siis kindlasti uni tuleb. "Võib ju ka...."vastas Taaniel ja siis arutleb edasi "...aga kasvataja Rita andis ju mulle süüa täna. Mul on kõht täitsa täis. Ma siiski ei võta" ja ulatas kommi kasvatajale tagasi ja jäi magama.

Taaniel tegi väikese puuksu. Ma küsisin, et mis see siis nüüd oli. "Kaka pauk" vastas Taaniel.

Küsisin, et mis Taaniel täna lasteaias tegi. "Ohh, higistasin" vastas Taaniel.

Taaniel vaatas laste piiblit. Ühel pildil on Taavet lammastega, järgmisel Taavet Koljatiga. Taaniel vaatab pilte ja arutleb "Siin pildil on Taavet Koljatiga. Võitlevad. Aga no mis nendest lammastest siis saab, kui Taavet hoopis Koljatiga võitleb...."

See on väga hea tähelepanek muidugi. Mina pakuks, et keegi vitsutab mõnuga villast lambaliha...

Täna oli meil imetore tüdrukute õhtu. Taaniel nautis täiega imetlevaid tädisid ja Aaronit tassiti terve aja süles. Ja õhtu oli väga sisukas. Jumal teeb elu säravaks.

Võimumängud....

...kodus. Läksin Taanielile järgi, et teda lasteaiast koju tuua. Lasteaia hoovis arvas ta, et tema tahab jääda veel mängima ja ei taha koju tulla. Alguses hakkasin kohe seletama, et mis kõik seal kodus on. Aga ei mõjunud. Taaniel istus ühe roosa auto selga ja rallis minema. No jah, võtsin siis oma teise pojakese, kes siin ilmas ei taha hetkel midagi muud, kui ainult minuga olla, kaenlasse ja läksin autosse. Kuna olen väga karm tädi, siis mulle ei piisanud sellest, vaid sõitsin minema. Tean, et Taaniel on väga vintske sell ning teda nii kergelt rivist välja ei löö. Kuid loomulikult sõitsin ringiga tagasi ja parkisin auto nii, et sain jälgida mida mu poisiklutt teeb. Süda muidugi kripeldas. Taaniel, aga sõitis rahumeeles oma auto seljas ja siis jalutas (aeglaselt) aia juurde, et kontrollida, kus siis ema läks. Nägi, et autot pole ja mis ta siis tegi....heh....jalutas tagasi oma auto juurde ja sõitis edasi. Ma natukene lootsin, et ta vähemalt jääb aia juurde ootama, aga ei. Vat nii vintske sell. Mul on raamat strong willed child. Ta mõne näite ehtne prototüüp. Ta pole iialgi minu seelikusabas viuksunud või vingunud millegi või kellegi pärast. Kogu aeg selline vapper ja krutskeid täis. Aga samas nii armas ja õrn, kui ta huuled õrnalt, õrnalt mu kõrva juurde paneb ja sosistab emme ma armastan sind!
Lasteaias läheb Taanielil hästi. Sai kasvatajalt oma arengu pärast nii kiita, et pidin uhke lapsevanema rõõmu tublisti endas taltsutama. Pressib ju teine välja.
Nalja viskab ta ka.
Esimesel päeval oli ta uurinud, et kas kasvatajal on noku.

Väike Marta oli koperdanud ja keset tuba kõhuli käinud. Taaniel läks juurde, kummardus ja kommenteeris „No, natuke võiks ikka ette ka vaadata!“

Kasvatajad istusid toolide peal ja ootasid, et varsti peaks söök toodama. Taaniel läks nende juurde ja küsis „noh, ja miks te tööd ei tee?“

Üks asi veel. Aaron jäi vahepeal haigeks. Toit ei seisnud sees, nagu purskkaev. Arsti sõnul läheb nii väikse lapsega asi kähku kriitiliseks. Ma lihtalt palvetasin. Et Jumal teeks terveks. Ja Jumal vastas. Aaron sai terveks. Mao spasm taandus ja toit läks sinna, kuhu pidi. Täitsa ime. Töö kiire ja korralik.

Mis toimub???

Mis toimub??

Mis siin ikka toimub! Kõik on kontrolli all. Rahu! Käisime vahepeal sõpradel Rootsis külas ja Eestimaad oleme avastanud ja kui hästi kuulata, siis on mühinat kuulda. Lapsed kasvavad, mis mühiseb. Taaniel käib nüüd lasteaias ja talle täitsa meeldib seal. Panen nüüd hommikuti endale kella helisema, et varakult ärgata ning perele üks lahe hommik teha.

Ja nii iga päev. Otsustasime, et Taaniel ei söö hommikul lasteaias. Meil on kodus lihtsalt nii mõnus. Ei raatsi kuidagi seda ära lõpetada ning unesooja last lasteaeda tarima hakata. Nii et igal hommikul on meil aega 2 tundi, enne kui uksest välja astume. Sinna mahub ka väike piibliloo aeg sisse, Taaniel ootab seda rõõmuga, sest tema ema keerab end või kaheksaks, et see lapsele põnev ja vahva oleks. Ja ega iga päev ei ole lasteaia päev, kodus meil ka hea.

Meil on arvatavasti lastega vedanud, et mingit magamatust ega närvipuntrust meil ei ole. Kõik on lihtne, loogiline, organiseeritud ja mõnus. Taaniel ei pidavat lasteaias vahepeal sõna kuulama, aga kodus on ta küll väga tubli.

Mul hetkel mitu põnevat projekti pooleli, aga kõike ei saa ju blogisse ka kirjutada. Või saab? Teeme täna nii, et ei saa.

Presidendi proua hingust on ka meie kodus tunda...ma nimelt tema retsepti järgi teen leiba. Täitsa mõnus. Aga et minust täiesti kodukana pilti ei tekiks – suure hoolega kleepisin täna oma küüntele väiksed pärlid. Nii ilusad. Nii et tibi minus hingitseb siiski.

Aga nendest pärlitest...Kus iganes me käime ja oleme, on meil võimalus olla pärl. Ilus Jumala looming, mis jätab oma jälje, särava jälje. Mäletan, et kui olin veel töö inimene, siis mõtlesin, et oluline ei ole mitte ainult see töö, mis tuleb ära teha, vaid need inimesed on olulised, kes teevad tööd koos minuga. Pärl on pärl kuni tuumani. Ei ole nii, et ümber on pärlikoor ja sees...ohoo üllatust plastmass junn. Oh ei. Sees on ka pärl. Tõeline pärl ei pea muretsema, et äkki keegi saab teada, et tegelikult on tal plastmass hing. Oh, kui võiks olla üleni pärl, kuni tuumani!

P.S Taaniel on mulle juba abieluettepaneku ka ära teinud. Hehee. See on vist väikeste poegade värk.